Linaluu heategu

18. oktoobril käisime  muuseumis muinasjututunns. Kuulasime muinasjuttu ”Linaluu heategu” ja muuseumitöötajad näitasid lina kasvatamise ja töötlemisega seotud esemeid.

Soovijatel oli võimalik jäljendada töövõtteid voki, kolgitsa, linaharja, linaraatsi, rabamispuki ja ropsimõõgaga. Lõpetuseks vaatasime filmi "Linast lõimeni, villast vaibani".

Fotod leiad sellelt lingilt http://snack.to/pzj56fa8

Tunnist saime teada, et lina oli talupoja jaoks eluliselt tähtis kultuur, mis andis perele kehakatte, aitas talud päriseks osta ja lapsed koolitada. Samas nõudis lina kasvatamine ning töötlemine hoolt ja oskusi, olles taluperele üks mahukamaid töid.
 

Linapeo

Lina kitkuti käsitsi. Kitkutud linad seoti peodesse ja pandi põllule hakki. Sealt veeti linapeod kokku, eemaldati linaraatsiga kuprad

Linaraats

ja pandi likku. Selleks olid linaleotiigid, mille põhja pandi mõned palgid. Neile laotud linapeod kaeti oksa- või haokihiga, millele pandi raskuseks kivid. Linad olid leos 1-3 nädalat, olenevalt ilmastikust. Millal oli õige aeg linad leost välja võtta, et saada kvaliteetset kiudu, pidi iga peremees oma kogemustest teadma.

Leost väljavõetud linad laotati ühtlase kihina kõrrepõllule või heinamaale tahenema ja kastes kergelt ligunema. Sealt veeti linad rehetuppa partele kuivama.

Kuivanud linapeod laoti rehealla, kus nad pärast koritustööde lõppu töödeldi ja valmistati ette müügiks.

Lina lõuguti

Purustatud linaluud eraldati kiududest ropsimõõgaga ropsides.

Ropsimõõk

 

Hiljem asendas ropsimõõka linavurr (linavirr), mis koosnes rattast, millel oli küljes palju ropsimõõkasid.

Kes soovis saada paremat kvaliteeti, eraldas linaluud kiududest käsitsi, sest linavurriga kippus kiud sassi minema

Linahari

Takud eemaldati linakiust linaharja ja linakammi abil.